Iga kord kui näen pilte vastsündinutest, mõtlen vaid, et miks ma ometi ei tegelenud fotograafiaga tõsisemalt siis, kui mu enda laps veel nii väike oli. Tänaseks päevaks olen saanud juba mõne imetillukese beebiga pildistada ja ma pean ütlema, et see mõte endiselt hirmutab mind.

Eks ennekõike ikka sellepärast, et ma ju mäletan kui õrnakesed need väikesed on. Mitte, et ma arvaks, et ma lapse maha pillan või valesti hoian… aga oh teate ju ise ka ilmselt 😀 Ikka on hirm ja ebakindlus ning kui enda omaga veel julged katsetada, siis võõra oma on ikka võõra oma. Kuid eks seal muud olegi teha kui katsetada (või endale üks uus teha ja kõigepealt tema peal harjutada :D).

Teiseks suureks põhjuseks on see, et ma ei tea täpselt enda fotode käekirja vastsündinutega. Kuna ma ei ole nii palju nendega katsetada saanud, siis paratamatult on minul silme ees Teesi Zeemanni standardid ja teades, et ma nendele totaaaalselt alla jään… tekitab see teatud mõttes nördimust.

Samas tean, et kuskilt tuleb ju alustada. Katsetada, katsetada ja veel kord katsetada. Ja ma olen südamest tänulik nendele peredele ja ennekõike pisibeebide emadele, kes on minu juurde pildistama tulnud. Tänu teile saan mina õppida ja ehk ühel hetkel leida ka selle “oma käekirja” vastsündinutega. Samas mine sa tea, ehk see sama ongi mu käekiri ka edaspidiseks. Hetkel on aga praktikat pigem vähe olnud, seega ei tea, eks tulevik näitab 😀

PS! See käru ei ole stuudios püsivalt, küll aga on mul võimalik see stuudiosse tuua kui huvi on. Samuti oleme (mina ja mu sõbranna… peamiselt ikka sõbranna :D) spetsiaalselt valmis meisterdama just sinule sobivad propsid kui sul on mõni eriline idee enda sessiooni jaoks!

PPS! Ma ei saa aru miks fotoleht neid pilte täiesti jabura resolutsiooniga näitab. Vajutades pildile peale, on kvaliteet parem.