Mul on viimasel ajal raskusi siia sissejuhatuse või üleüldse jutu kirjutamisega. Osaliselt painab mind see, et tahaks seda fotoblogi hoida… puhtana. Ehket just nimelt ilma suurema jututa ja lasta fotodel ise kõnelda. Samas see koht on ikkagi fotoBLOGI. Isegi kui siin ei käi lugemas teab mis suur arv inimesi, siis mulle ikkagi meeldiks kirjutada natuke lähemalt siin kajastatud sessioonidest.

Näiteks meeldib mulle, kuidas sõbranna ja fotograaf Marju (link) kirjutab iga postituse lõppu, mida ta õppis. Ja usun, et kui sul pole tagataskus just aastakümnete jagu kogemusi fotograafia vallas, siis on sul tõepoolest võimalik õppida igast sessioonist midagi uut.

Vahemärkusena ütlen, et nädal aega tagasi lisasin üle piiiiiika aja uue fototöötluse tutorial‘i enda Youtube‘i kanalile (esimene osa, teine osa). Edaspidi tahaks proovida iga nädal ühe õpetuse teha ja hetkel on teie enda palutud fotoõpetused ka tegemist ootamas. Seega aitäh kes te kaasa siin räägite ja arvamust avaldate 🙂 Ehket edaspidi hakkan neid tutoriale siia lisama.

Minnes nüüd aga piltide juurde, siis vahepeal oli mul päris mitu fotosessiooni enda blogilugejatega (link) ning Anett oma kallimaga oli üks nendest. Taaskord seadsime sammud Arbi järve äärde, kus mulle on viimasel ajal kõige rohkem pildistada meeldinud.

Mulle väga meeldib kui inimestel tekivad fotosessiooni käigus ka endal erinevad ideed, mida pildistada soovivad. Üldiselt proovin iga kliendiga eelnevalt muidugi kokku leppida juba osades ideedes või vähemalt aimu saada, mida nad ise sessioonilt ootavad. Ehket kes  ütleb, et tahavad lihtsalt ilusaid pilte koos, teistel on aga erinevad ideed nii riietuste kui ka asukohtade suhtes.

Seega siit ka minu soovitus fotograafidele – isegi kui inimesed ei ole eelnevalt mingeid ideid välja pakkunud (ehket pigem soovivadki lihtsalt ilusaid pilte), alati uurida sessiooni aeg, kas neil on endal mingeid fotoideid tekkinud (sest asukohale jõudmine juba mõjub ehk inspireerivalt). See võib-olla kõlab nagu nii “duuuuh” soovitus ehket “siililegi selge”, aga olen täheldanud, et kui sessiooni käigus klientidelt küsida kas nad on ehk ise näinud mõnda fotot, mida soovivad järele teha või näevad ümbruses mingit kena kohta, mille taustal pilti teha, siis lähevad neil silmad särama 😀

Üks asi on tõesti see, mida mina välja pakun fotoideedeks. Teine asi on aga selgeks saamine, et milliste inimestega täpselt minu kaamera ees tegu on. Üks tund on tegelikult päris lühike aeg, et aimu saada paari (perekonna) olemusest ja kuidas neil tegelikult ka mugav kaamera ees oleks. Seega on alati hea kui nendel tekivad ka endal ideed (mis nende jaoks olukorra ehk mugavamaks teeb), mida pärast fotodel näha soovivad. Aga aitab nüüd lobisemisest 🙂