Suhtlus klientidega

Mulle tundub, et fotoasjadest ei tasu mul ikka enda tavablogis üldse enam kirjutada. Või siis on mingi hull lahti lastud, kes kommentaariumis end liiga vabalt tunneb. Kohati tekib lihtsalt tunne nagu teeksin midagi valesti, et enda energia fotograafiasse suunan, sest lihtsalt leidub inimesi, kes arvavad, et teavad paremini. Siis tuleb endale aga meelde tuletada sõnu, et laevad ei uppu mitte vee pärast nende ümber, vaid vee pärast, mis nende sisse läheb… ehket ei tasu lasta end häirida ümbritsevast halvas, veel vähem lubada seda enda sisse.

Tundub aga, et siin on mul hea vaikne ruum kus arutleda fotograafia teemadel veidi laiemalt. Kord mainisin, et tahan fotail.ee hoida puhtalt portfolio näitamisele ja muu fotojutu jätta tavablogisse, siis nüüd otsustasin, et kõik fotojutt jääb ikkagi siia.

Täna tahangi natukene rääkida sellest, kuidas olen ajapikku õppinud olema klientidega lihtsalt mina ise. See kõlab võib-olla naljakalt, et mis seal õppida?! Tegelikult on päris mitu inimest minult küsinud, et kuidas on ajapikku muutunud minu suhtlus klientidega (kui üldse)? Ja peamine – kuidas sellest kohmakusest vabaks saada?

Ilmselt pole ma ainus, kes peab end ehk natukene… veidraks inimeseks. Natukene teistmoodi huumor, veidi imelikud naljad. Ühesõnaga tundsin päris alguses (tänaseks pea 1.5 aastat tagasi), et pean olema klientidega keegi teine kui mina ise. Viks ja viisakas nagunii, aga end justkui tagasi tõmbama. Ja see tegi mu jaoks asja niiii ebamugavaks.

Isegi naljakas on seda kõike siin kirja panna, sest eluseeees ei oleks ma osanud arvata, et proovin teistele sellel teemal nõu anda. Vot kuhu elu on viinud. Kõige paremini aitabki aga kohmakusest üle saada harjutamine. Eks mul ole ka enne iga uut klienti närv sees, et kuidas ma nendega suhtlen, aga see närv kaob päris kiiresti tänaseks päevaks.

Seega üks asi on harjutamine (tegelikult see oli ju juba teada). Teine asi aga ongi lihtsamast lihtsam – ole sina ise! Ilmselgelt on sul ju sõbrad põhjusega. Ja seetõttu võtagi kliente nagu oma sõpru. Fake it until you make it, ütleksin. Klient peaks tundma end sinuga vabalt (nagu sõbraga), seega sina pead vähemalt teesklema, et sul on jube mõnus ja vaba olla 😀 Ausalt – see aitab 95% juhtudest.

Lisaks soovitan välja mõelda mingid naljad. Ma ei saa enda omasid öelda, muidu kliendid pettuvad, et ma vaat et kõigi peal neid nalju kasutan 😀 Aga tegelikult on need sellised väikesed kommentaarid, mis inimesed lihtsalt lõdvestavad ja naerma ajavad (lootusrikkalt). VÕI siis need on lihtsalt nii rumalad naljad, et nad naeravad sinu üle – ära karda olla kloun! Ehk on sulle mõnel sessioonil meelde jäänud konkreetne seik, kus klient hakkas su kommentaari või juhendamise peale naerma – meenuta seda ja proovi mõne teise kliendi  peal, et meeleolu kergemaks teha.

Nagunii jäi pool juttu kirjutamata ja osa mõttest läks üldse kaduma. Või olid kõik mu soovitused “nii iseenesest mõistetavad”? Igatahes kes seda blogi siin jälgib, võite kaasa rääkida / mõelda. Kuidas teil endal klientidega on? Mis nippe teie kasutate?

Lõpetuseks fotosessioon, mis sai üles pildistatud paar päeva tagasi minu vanas heas Säästustuudios.

← Previous post

Next post →

21 Comments

  1. Noh, peaasi, et nad siis ise end mugavalt tundsid. Lootust siis on, et tahavad ka uuesti tulla 😀 Sest mu arust üks olulisemaid asju ongi ikkagi fotograafi juures see, et tunned end vabalt. Okei, eks pildid peavad ka meeldima, aga kui on kaks sama stiiliga fotograafi, siis jääb peale ikkagi see, kellega tunned end iseendana.

  2. Mina jällegi olen uudishimulik, et kuidas sa nii lühikese ajaga nii palju kliente oled saanud endale? Kuidas/kus sa ennast reklaamid – kas tõesti vaid su varasem blogi toob nii palju inimesi su juurde? Alustasin ka ju umbes samal ajal, mul on fb-leht, mida aeg-ajalt oma isiklikul seinal jagan, postitan ka, kui midagi uut tuleb… On enda kujundatud koduleht ja oü, kust arveid saata. Stuudiovõimalus on ka olemas, sõbrannadega mitme peale.
    Aga mu isiklik tutvusringkond väga ei fänna fotosessioone ja võõrasteni nii väga pääseda ei oska. Vahel olen pakkunud end kellelegi, kes nn avalikult fotograafi otsib ja need kliendid on küll väga rahule jäänud seni. Aga armastan seda tööd nii kohutavalt palju ja tahaks ka, et oleks rohkem, keda pildistada… Mis on sinu saladus? 🙂

    • Fotail

      Kahjuks pean ütlema, et mul ei ole mingit saladust jagada 😀 Nagu sa juba ise alguses kirjutasid, siis just nimelt tänu mu tavablogile ongi suurem osa klientidest tee minuni leidnud. Vähemalt päris alguses olidki kõik mu blogilugejad – meenutades suvel tehtud Tallinna fotosessioone, siis ei olnudki keegi nö “võõras”. Eraldi ei ole ma kuskil endale reklaami teinud. Ainult Fotail’i FB leht ja siis vahel jagan enda tavablogi FBs.

      Lisaks tänan ka õnne, et mul on edevad sõbrannad kes soovivad kaamera ees olla. Tänu kellele olen saanud enda portfoliot täiendada ja harjutada. Samuti on mul vedanud juba käinud klientidega, kes on mind edasi soovitanud enda tuttavatele (ja asi ei ole ainult jutuks jäänud, vaid tuttavad on tulnud ka pildistama :D). Seega saan vaid õnne tänada, et just selliste inimestega on meie teed ristunud.

      Jaaaa ma usun, et kaasa aitab ka hinna ning teenuse kvaliteedi suhe. Olen enda tööde suhtes väga kriitiline ja leian, et mu tase on siiski päris arvestatav ning hind isegi… veidi madal. Vähemalt enda arust suudan kriitiliselt hinnata ja võrrelda enda töid teiste omadega 😀

      Ma pigem soovitaksin sul ehk leidagi mõni kindel modell (fotogruppides ju ikka leidub), kes tahab kaamera ees olla, kelle peal saaksidki demonstreerida järjepidevalt uusi ideid. Ja noh, ehk tema sõbrannad / sõbrad tunnevad rohkem huvi ja suunavadki sind edasi järgmiste inimesteni.

      Ausalt, ma ei usu, et ilma oma tavablogita oleks saanud tänaseks päevaks siia samasse punkti nii kiiresti. Kui üldse. Samas tean, et ilma tavablogita ei oleks ma elusees hakanud enda fotosid ka näitama ja üleüldse mõtlema, et oo äkki võiks. Pigem oli mu suund ikkagi film ja televisioon (ega võimaluse korral on siiani). Hakkasingi tegema, sest inimesed küsisid, kas ma äkki tuleks ja teeks ja mis mul selle vastu sai olla.

      Mitte, et ma teaks mis ma veel rääkida võiks, aga võid mulle niisama FBsse kirjutada kui tahtmine tuleb. Ma hea meelega räägin fototeemadel veel ja veel 😀

    • Egle P.

      Ma vastan ka kui tohib.. 😀
      Ailil aitab blogi ja varasem tuntus kohe kindlasti kaasa. Ma isegi võtsin pere autosse ja sõitsin Võrust justnimelt Elvasse, et SELLE Aili juures pildistada. 😀
      Ise ma alustasin selle aasta alguses fotondusega. Ja imekombel on kliente seinast seina ja 90% on minu jaoks täiesti võõrad. St, et ei ole kellegi tuttava tuttavad. Ja kuigi mul stuudiot (ega ruumikat kodu) ei ole, siis ma klientide puuduse üle ei kurda. Vastupidi, vahepeal on neid isegi liiga palju ja ma ei oska aega kodu (1,5aastane laps) ja töö vahel enam jagada. Polegi varem küsinud, et kuidas nad mu leidsid, aga kui meeles on, võiks ju aasta lõppu väikse küsitluse teha. Oleks endal ka huvitav teada.

      • Fotail

        Haha “selle Aili” 😀

        Igatahes jah, olen enam kui kindel, et mina ei oleks ilma tavablogita selles punktis kus täna olen (sest nagu öeldud, ma ei oleks fotograafia poolt üldse arendama väga hakanudki kui poleks tekkinud soovi tulla mu juurde pildistama mu kõige tavalistema blogipiltide põhjal).

        Mu arust on vist sinult, Egle, isegi parem küsida, et mis on sinu saladus?! 😀

        • Egle P.

          Ma ausaltöeldes ei oska vastata. Kaldun arvama, et väikelinna võlud.. Või algaja õnn. Või liiga madalad hinnad. Eks uuel aastal näha ole, kui hindu tõstan, kas olukord jääb samaks või võin tehnika kokku pakkida. 😀

          Samas palju on ikka neid tulijaid, kelle tuttava tuttav käis, jäi rahule ja nüüd tulevad nende tuttavad ja tuttavate tuttavad. Ehk suust-suhu reklaam on ikka kõige parem. Sest, olgem ausad, mingit turundustööd mul ju põhimõtteliselt pole. Fb leht ja üsna suvaline bloggerisse tehtud blogi on ainukesed. Ja seal ma ka mingit hullu reklaami oma arust ei tee.

          • Fotail

            Ma üleüldiselt kardan uue aasta tulekut, sest kui ma üldse läheks enda perega aastas korra pildistama, siis just jõulude aeg. Jaaaa seda ka inimesed ilmselgelt teevad 😀 Kes teab mis uus aasta toob.

            Ise ei julge hindasid veel väga tõsta. Aga sul siis plaan, et kui kõrgemate hindadega ei tulda enam väga, siis ei tee seda edasi?

          • Egle P.

            Ei ole tegelt ikka päris nii, et kui ei tulda, siis enam ei tee. 😀

            Hinda tõstan, sest tunnen, et 20 eurot on ikka tunni aja eest liiga vähe. Ja kuna olen palju tagasisidet ka teiste tegijate käest saanud, siis otsustasin korraga rohkem tõsta (mitte 10 eurot, nagu algselt plaanisin). Mõtlen ka sellele, et suvekuud ja sellised tihedama graafikuga kuud, oleks siis ehk natukene rahulikumad, sest ei ole neid nö suvapildistajaid, kes tulevad a’la dressides, odava raha eest, lihtsalt “reidikaid” saama. 😀

            Ja tegelikult on meil plaan üsna aasta algusest Eestist ära kolida.. Kuigi pildistamist ma jätta ei kavatse, siis kodumaal pildistamine jääb nagunii väga harvaks lähema paari aasta jooksul. Panustan rohkem koolitustesse ja tehnikasse sel ajal, kui ära oleme. Samas, mis täpselt saama hakkab, näitab ikka aeg. 😛

          • Fotail

            20 Eurot on tõesti tunni eest väga väike summa. Eriti kui arvestada palju pilte vastu saab, aga paraku ongi nii, et enamus inimesi siiski ei mõtle üldse sellele, et kui palju tööd tegelikult kulub pärast pildistamist fotograafil.

            Hmm… nii hea kui oled saanud teistega arutada hinna osas. Ma olen selles osas hetkel väga kõhkleval seisukohal. Ja ilmselt aasta esimeses pooles jääb ka hind selliseks nagu ta on. Siiani pole selle raha eest keegi veel dressides pildistama ka tulnud 😀

            Tekitasid nüüd põnevust, et mis ja kuhu ja miks lähed 😀

          • Egle P.

            Jap, kahjuks nii on. Enamuse inimeste jaoks ongi see 20 eurot tunni aja hind, mil nendega koos pilte klõpsin. Ja siis kahe päeva pärast küsivad imestunult, kas pilte ei saagi veel. 😀 Vahepeal ajab marru küll, kui keegi ütleb “noh, mis fotograafil viga elada. Tund aega tööd ja mõne inimese terve kuu söögiraha tuleb.” Seda siis mõne teise fotograafi hindu kommenteerides…

            Kusjuures jah, teiste sõnad on mind rohkem mõtlema pannud. Näiteks on öeldud, et kui ma ise ennast ja oma aega ei väärtusta, siis ei tee seda ka teised/kliendid (tulevadki dressides :D).

            No kui täpsemalt teada tahad, siis võid kirjutada kas feissis või meilile. 😀

  3. Aitäh “vesi ja laev” võrdluse eest. Just see mida täna vaja oli 🙂 Edu edaspidiseks!

    • Fotail

      No mul on hea meel 🙂 Kuigi originaalis kõlab see ilmselt palju ilusamalt 😀

  4. Mul kahjuks kliente pole, aga ma näen seda, kui tubli sa oled ning millise arengu oled teinud selle ajaga. Niiiiii lahe!

    Ja ma hakkasin kohe mõtlema, et mis nalju sa siis teed. 😀

    • Fotail

      Kui inimene on üksinda pildistamas, siis pole vaja väga mingeid lisanalju kasutada. Kui Ranekiga tulete, siis ilmselt võin öelda kui oli “SEE NALI” 😀

      • Hahhaa 😀
        Ma veel ütleks nii palju, et esimest korda pildistama tulles, sain ma ju inspiratsiooni sellest, et Sally abieluranda jõudmist pildistasid. Mõtlesin, et ma tahan ka sinu juurde pildistama tulla (maal elades on lausa lust ja lillepidu, kui leiad fotograafi 12km kauguselt).

        Üks päev näitasin töökaaslasele neid pilte, mida me säästustuudios tegime. Järgmisel hetkel ta küsis sinu kontakti ja siin postituses ongi näha neid ilusaid inimesi. 🙂 Ma arvan, et hästi oluline on ka see n-ö näost näkku reklaam, et mulle meeldis, siis soovitan ka sõbrannale. 🙂

        • Fotail

          Ka Sally ja Oliveri abiellumise pildistamine tuli täiiiiesti juhuslikult. Nendel ei saanud õige fotograaf tulla ja täpselt sellel ajal olin mina hakanud enda enne / pärast fototöötluspostitusi tegema 😀 Elu lõpuni olen tänulik selle võimaluse eest, mis mulle tõuke andis.

          Ja ega tegelikult kohe pärast seda tulidki ju jah sina juba ning sealt läks asi edasi. Ja nüüd kasutan ma sind modellina edaspidi ära 😀

  5. Egle P.

    Minul on pmst samad nipid mis postituses välja tõid. Laste puhul on eriti hea mingeid kindlaid nalju kasutada. A’la 5aastastele lähevad “kohatud” naljad näiteks hästi peale (mitte kõigile muidugi). Maini korraks lause sees “pissi” ja oi kui lõbus on olla. Nii lastel kui vanematel.. 😀
    Varuvariandina kasutan ma oma nooremat õde (10aastane), kelle pildistamistele vahepeal kaasa võtan. Ja lasen tal siis klouni mängida. Nii lastel kui suurtele. Mõjub alati, sest ta on harjunud minu ja teise õe lapsele kloun olema.. 😀

    • Fotail

      Kusjuures see on jah hea, et lõbustades lapsi, lööd justkui kaks kärbest ühe hoobida, sest vanemad hakkavad ka enamasti selle kõige peale naerma või vähemalt muhelema 😀

      • Ma kasutan mõnikord Kardot laste lõbustamiseks 😀 Aga ma vist olen üldiselt nii lebo suhtleja, et mul pole kunagi ebamugav olnud klientidega 😀

        • Seda olen ma alati kadestamisväärseks pidanud, kuidas mõned nii vabalt täiesti võõrastega probleemideta jutulainele saavad. Eks muidugi avatud peab siis ka teine pool olema. Aga õnneks on elu näidanud, et see on asi, mida saab harjutamisega õppida 😀

          • Nagu sa ütlesid, kui sa ise võtad hästi vabalt, siis inimesed tulevad sellega lihtsalt kaasa. Mul on vist paar korda olnud nii, et inimesed lihtsalt jäidki haudvait ja mulle tundus, et neil on niiiiii ebamugav ja siis kirjutasid hiljem, et ooo nii tore oli ja nii vaba oli sinuga 😀 Ma mingi… eeee… valele aadressile kirjutad v :D?

Lisa kommentaar

Close