Teate seda pilku… mmmh, seda on korraga kuidagi nii raske siia kirja panna, sest võib-olla see pilk ongi tegelikult täiesti kirjeldamatu. Ometi kui seda näete, teate millest räägin. See pilk, kui märkad, kuidas mees enda naist vaatab. Mitte niisama lihtsalt ei vaata, vaid ta justkui unistab. Ta näeb selles naises mitte ainult nende tulevikku, vaid kõike mis on olnud ja mis on sellest naisest teinud selle, kes ta on tänaseks päevaks. Ja siis selles pilgus meenub talle see esimene kord kui ta oma naist nägi ja armus. Täpselt sellist pilku nägin ma sellel, alguses nii sombusel reedesel pärastlõunal Oliveri silmis.

Ja rääkides nendest pilkudest, siis ei olnud Oliver ainus kes neid oma armsama poole saatis. Ka endal tekib kuidagi nii kerge tunne, kui sa näed teise pilgus seda ohet, et nüüd olen ma kodus. Nüüd olen leidnud selle õige inimese enda kõrvale. Seetõttu olen niivõrd tänulik, et sain osa sellest erilisest sündmusest kahe inimese vahel.

Mind kummitas terve aeg pilte töödeldes laul “When a man loves a woman“. Ja ei teagi nüüd kas ma dramatiseerin asja üle (nagu mul vahel kombeks), aga nendes kahes lihtsalt õhkab seda armastust ning seda on nii värskendav ja ilus näha. Ma kohtusin selle imekauni paariga küll esimest korda (Sallyga kohtusin põgusalt 2015. aasta Eesti Blogiauhindadel), aga minu arust ütleb see palju, kui täiesti võõras inimene saab juba esimestest hetkedest aru kui palju nad teineteisele tähendavad. See on midagi märkimisväärset ja midagi, mida elu lõpuni enda lähedal hoida.