Täna on kohe eriti mõnusalt sügisene ilm väljas, ning tundub sobiv aeg laadida üles pildid ühest enda suvisest lemmiksessioonist. Seda nii pildistamise enda poolest kui ka mis pärast välja tuli asjast.

Tihti olen leidnud end mõttelt, et sessioon läks nii hästi, pildid kaameras tundusid üliägedad, aga kui neid kolm nädalat hiljem töötlema hakkan, pole enam üldse see kõik nii eriline kui pildistamise ajal. Kellelgi veel nii? Sest asi ei ole selles, et pildi ei oleks välja tulnud, aga kolme nädalaga muutub mu jaoks nii palju, et tahaks kõik poosid teisiti teha, ning hoopis mõne muu nurga alt pildistada. Samas on mu jaoks välistatud selline asi, et töötlen pilte samal päeval või paari päeva jooksul pärast pildistamist. Olid ajad kui saatsin samal õhtul kliendile pildid (lubades neid nädala jooksul).

See sessioon aga jäi mu jaoks päris algusest peale kuni lõpuni välja väga eriliseks ning minu arust hästi õnnestunuks. Ahhh, ärme hakka nüüd pobisema, et “alati saaks paremini”. Muidugi saab, aga tunne on täpselt selline, et tuli hästi välja. Igas mõttes. Ning mõnikord võib enda töödega rahul ka olla ja öelda, et hästi tehtud… sest oh jessas, ma olen osalt segaduses kas ma lähen halvemaks pildistamises/töötlemises või lihtsalt kriitilisemaks. Ärge vastake sellele. Aga ma ei pannud küsimärki ka 😀