Must-valge foto

Võttes inspiratsiooni hiljuti blogimaailmas plahvatanud teemast, mõtlesin kirjutada postituse must-valgete fotode tegemisest. Ennekõike miks mina vahel must-valget värvilisele eelistan ja millised fotod järeltöötluses pea alati monokroomseks teen.

Ülikoolis, ühes päris esimeses fotograafia loengus ütles õppejõud (midagi sellist, ma ei mäleta täpset tsitaati), et kui suudad teha väga hea must-valge foto, siis võid edasi minna värvidega katsetama. Mõte oli siis selles (mina tõlgendan seda enda jaoks vähemalt nii… sest mu kalamälu ei mäleta tõesti tsitaati aastast 2011), et must-valge fotoga ei ole sul kuskile justkui põgeneda või millegi taha enda vigu peita.

Värvidega on minu arust justkui lihtsam erinevaid dimensioone fotole tekitada.  Värvidega on üleüldse lihtsam inimestes erinevaid emotsioone välja tuua, sest juba värvid ise tekitavad inimeses mingi konkreetse tunde. Must-valge on ju tegelikult justkui nii lihtne, aga et selles välja tuua korraga nii emotsioon vaataja jaoks kui ka edasi anda pildi sügavam tähendus… ma leian, et see juba nõuab omaette suuremat harjutamist. Seetõttu olen enam kui nõus enda õppejõuga, et enne proovi selgeks saada must-valge foto põhitõed ja seejärel suutnud värvide juurde.

Ühel hetkel otsustasin ka ise hakata rohkem rõhku panema enda töödes must-valgetele fotodele. Kuigi ma pidasin enda õppejõu sõnu kogu aeg meeles, ei tundnud ma kuidagi vajadust teha ise must-valgeid pilte. Võib-olla oli asi parajasti suves, aga ühel hetkel käis mul peas plõks ja ma soovisin kujundada välja enda konkreetse stiil monokroomsete piltidega.  Ei, ma ei taha öelda, et see on MINU stiil ja kellegi teisel pole, aga see on stiil, mida mina viljelen.

Rääkides nüüd milliste fotode puhul ma must-valget eelistan, siis ennekõike sellised, kus inimene on pildil kas mõtlik või vaatab kaamerast eemale. Sama moodi fotod kus paar näiteks vaatab teineteisele silma või üks partner vaatab teist (teine partner näiteks kaamerasse). Sama moodi kus ema/isa ja laps on väga hellalt teineteise embuses. Ühesõnaga kõik sellised pildid, mis tekitavad juba värvilisena minu jaoks tunde, et nendes on soojust või tarkust või sügavust (ikka sellises diibimas tähenduses :D) ja leian, et sellised pildid on justkui võimsamad must-valgena. Nüüd siis mõned näited ja selgitus nendele juurde.

Antud fotodel vaatab modell mõlemal fotol mujale. Kusjuures need on esimesed katsetused must-valgega, millega ma tõesti rahule jäin ja täpselt sellist töötlust olen ka kasutama jäänud taoliste fotode puhul (veidi siiski seda täiustades). Värviline foto mulle tegelikult väga ei meeldigi enam, see pole värvidelt ja stiililt üldse see, mida ma nüüd kasutan, aga lihtsalt võrdluse mõttes see sobis siia.

Värviline foto jäi värviliseks, sest mu arust oli modelli pilk selline unistav ja helge. Ja fakt ka on, et suurem osa fotosid mis klient saab, on ju ikkagi värvilised. Seega vaid valitud fotod lähevad must-valgeks. Niisiis sobis sellest valikust must-valgeks just see valitud pilt. Pilk oli kindel, kuid mõtlik. Samas väga tugev ja jõuline. Tundsin, et see foto jääks must-valgelt veel tugevam. Just selle pilgu pärast. Esimese pilk oligi liiga unistav, et see must-valgeks teha. Loogiline tekst? I don’t think so 😀

Järgmise võrdluse puhul on ilmselge, miks üks on värviline ja teine must-valge. Värvilisel vaatab modell mulle naeratades kaamerasse ja kerge päikesekuma vasakult teeb kõik pehmeks. Teisel fotol vaatab modell kaugusesse ja nagu ütlesin – taolistel fotodel eelistangi must-valget.

Beebipiltidega on teine lugu. Nendega ma nii palju must-valget ei kasuta. Beebid lihtsalt tekitavad minus nii sooja ja pehme tunde, et ma ei tahagi neid fotosid kuidagi… tõsisemaks teha. Sest must-valge foto minu jaoks ennekõike seda just tähendab – tõsine, konkreetne, mõtlik. Ainult siis erandid, kui lapsevanem last hoiab / vaatab, ühesõnaga väga õrn moment. Lapsest üksi must-valge foto teen vahel siis kui mul on mitmeid pilte lapse erinevatest emotsioonidest ja mõne emotsiooni teen siis monokroomseks. Näiteks mõni lollitav nägu.

Sama ka nende jalapiltide puhul. Mul oli päris mitmeid fotosid nendest pisikestest varvastest ja otsustasin ühe neist must-valgeks teha. Beebi- ja lastepiltide puhul ei meeldi mulle olla kooner, seega teengi mõne lihtsalt must-valgeks, kuna mulle meeldib ka vaheldus.

Jätame järgmise võrdluse juures välja selle fakti, et see tagumine käsi peaks olema paremini paigutatud, aga ma ka õpin alles enda stuudiot tundma ja seal pildistama. Forgive me. Nende piltide seas oli mul raske valida, millise teeks must-valgeks. Tahtsin nad kõik teha, sest minu arust isiklikult on must-valgena need palju võimsamad. Emotsioon on lihtsalt nii ehe ja ilus ning tunnen, et värviline nagu… ma ei tea, vähendab seda. Küll aga olen teadlik, et enamus kliente soovib saada siiski värvilisi pilte, seega pidin end taltsutama ning must-valgeks sai foto, kus paar vaatab teineteisele otsa.

Selles võrdluses vaatab modell mõlemal fotol kaamerasse ja tegelikult oleksin võinud mõlemad värviliseks jätta. Fakt on, et tõsise näo muutab must-valge ilmselt veelgi tõsisemaks. Samas modelli silmad on minu arust nii lummavad ja ilmekad ja mulle lihtsalt meeldis see tõsine pilt veelgi tõsisemalt. Mina näen selles sügavust, mis ilmselt värvilisena ei oleks mind nii kõnetanud.

See fotovõrdlus on ehe näide minu lemmikust värvilisest ja must-valgest fotost. Värviline on selline “vaatame nüüd kõik kaamerasse ja naeratame” ning must-valge, mis enne mainimata jäi, keset tegevust. Mitte, et ma kõik sellised “keset tegevust” must-valgeks teeks, aga hea meelega vist teeks küll. Kui fotosessioon pole eelnevalt läbi räägitud, et poole ajast ma juhendan ja suunan poosidesse ning teise poole sessioonist on mingi tegevus paari enda vahel, kus mina püüan erinevaid emotsioone, siis sellised harvemad spontaansemad hetked eelistan tõesti must-valgeks teha.

Erand aga kinnitab reeglit. Vastupidiselt eelmisele näitele olen värviliseks jätnud just nimelt spontaanse hetke ning must-valgeks teinud foto kus modellid vaatavad kaamerasse. See oli puhtalt ka selle pärast, et see valgus oli niiiiiii imeline, et see mustvalgeks teha. See kerge kollakas kuma puude vahelt muutis selle kõik väga eriliseks.

Leian, et eks see ikka sisetunde küsimus ole. Minu arust ei ole must-valgete piltide kasutamisel mingeid REEGLEID. Soovitan lugeda sellist postitust, miks oleks vahel hea must-valgeid fotosid värvilistele eelistada (link). Iga fotograafi käekiri on erinev, eriti veel algaja oma, kes püüab alles enda stiili leida. Ilmselt minu põhjused must-valge foto kasutamiseks ühtivad paljusti selle sama artikli omadega, sest tundsin end paljudes punktides ära.

Samas leian ikkagi, et see on sisetunde küsimus. Mina ei küsi kliendilt, et kas ta tahab must-valgeid fotosid saada või mitte. Ma ei küsi tegelikult kliendilt üldse mis stiilis fotosid ta tahab, sest kes minu juurde tuleb, teab minu käekirja. Jääb ainult üle loota, et kui klient saab enda pildid kätte ja näeb neid fotosid, et temal tekiksid need sarnased emotsioonid, mida mina üritasin kinni püüda ja pärast järeltöötluses veel omakorda rohkem esile tuua. Seega ennekõike on esikohal vastastikune usaldus.

Mida teie arvate must-valgetest fotodest?

← Previous post

Next post →

10 Comments

  1. Jaa, ilusaid must-valgeid pilte saavutada on väga raske. 🙂 See pole teema, kus keerad saturationi lihtsalt maha ja ongi olemas. Sinu must-valged on ilmelised, need, mida siin näidisena kasutad. Vaataks hea meelega üle, mismoodi sa neid teed.
    Ise olen veel märganud, et must-valgete puhul eelistavad kliendid neid, kus on heledaid ja kreemikaid varjundeid rohkem (ma ei teagi, kuidas seda nimetada… õrn aimatav cream-toon, pisut soojem kui tavalise mustvalge värvigamma). Ja see on tõesti tunnetuse teema, et millised pildid just sellise töötluse jaoks välja valid. Mina väga palju ei ole pannud must-valgeid variante kliendile, sest ma tunnen ja näen, et ei ole suutnud veel seda päris oma akromaatilist stiili välja arendada, aga mõned siiski proovin teha.

    Kuskilt lugesin veel, et enda pildistamisoskuste arendamiseks võiks aeg-ajalt teha juba kaamerasiseselt must-valgeid pilte, see pidi paremini valguse ja varjude nägemise paika panema. Pärast teed kõrvale samades tingimustes värvipildi ja võrdled erinevust.

    • RAW formaadiga pildistades on hea see, et saad fotokal sätted panna, et näitab kaameras must-valgelt, aga pärast järeltöötluses saad siis ise otsustada kas must-valgelt või värviliselt. Ma olen nii teinud, eriti kui teengi must-valge portreed. Siis pärast ikkagi mänguruumi, et vajadusel ka värvilist kasutada.

      Mul tuli kohe täitsa isu nüüd enda must-valge töötlust näidata, aga enne peab jah arvuti ära vahetama 😀

  2. Mulle on alati meeldinud ka must valgeid pilte teha, tõesti, beebipiltide puhul kasutan seda üldiselt vähem. Pigem jäävad mustvalgeks pildid mis on tehtud detailidest – varbad, ninaots, väikesed näpud ja selliseid pilte kus on laps ema või isaga. Kliendile annan ma koos värviliste piltidega üle ka osade enda valiku põhjal must valgeks tehtud fotod, et oleks valikuvõimalust 🙂 Kõiki kindlasti ei tee aga mõned, mis tunduvad must valgena lihtsalt kuidagi eriti mõjuvamana 🙂

    • Just! Detailid meeldivad minule ka must-valgena. Ma ei tea kas ma nüüd end õigesti väljendan, aga must-valge justkui lukustaks selle momendi paremini. Noh nagu see jääks ajast puutumata selliseks alati. Appi, mine või romaani kirjutama sellise jutuga 😀

  3. Must-valgeid fotosid teen küll, kuid viimasel ajal aina vähem. Must-valge tuleb teemaks nt siis kui olukord pildil on liiga kirju (inimene ja taust ei eristu hästi vms) vōi olukorras nagu nagu sa just kirjeldasid, see aitab hetke või pilgu veelgi intensiivsemaks muuta. Muide, mulle väga meeldis see sinu vanemate värviliste fotode stiil, kuidagi ilusad ja puhtad värvid! Ma ei mäleta, kas sa oled kirjutanud juba kuidas ja miks sinu stiil muutunud on ja milliste fotograafide käekiri sulle üleüldiselt meeldib, aga seda oleks huvitav lugeda.

    • Hea idee teemaks. Panen selle kõrva taha ja kirjutan kindlasti fotograafidest, kes mulle meeldivad.
      Mis puudutab minu stiili muutust, siis ega tegelikult pole ma praeguseski 100% kindel. Leian, et olen enda fototeekonnas nii alguses, et hetkel pigem nimetan seda katsetamiseks. Näiteks tunnengi viimasel ajal, et peaks tagasi minema enda nö juurde juurde. Hetkel kasutan palju seda “uduloori” enda fotodel, mis näiteks kunagi mulle absoluutselt ei meeldinud 😀 Nüüd aga tunnen kohati, et olen enda stiiliga kinni jäänud ja vajan vaheldust. Kuid ka see on tegelikult pikem teema mis väärib eraldi postitust. Seega aitäh 🙂

  4. Minul on must-valgete fotodega üldiselt sama suhe mis Sinulgi. See tähendab, et kui pildil on mõni eriline moment, emotsioon vms, siis tahaks selle must-valgeks teha. Lihtsalt, et seda veel paremini edasi anda, siis vahepeal mõjub m/v (ma ei viitsi seda kogu aeg pikalt välja kirjutda 😀 ) paremini/tugevamalt. Samas ei tee ma neid m/v pilte väga sageli või eriti palju. Juhul kui teen, siis saab klient üldjuhul ka samast pildist kaks varianti – värvilise ning m/v. Lihtsalt seetõttu, et ma tean, et paljudele ei meeldi m/v pildid. Mu oma õde nt ütleb alati, et kui m/v teen mõne ta pildi, siis ma talle ei pea seda saatmagi, sest temale ei meeldi. Samas kui minule mõne pildi puhul meeldib jälle m/v palju rohkem.

    Kuigi enne ütlesin, et ma m/v pilte väga ei tee, siis üks erand on. Need on buduaaripildid. Nende puhul mõjuvad mulle m/v kuidagi rohkem (mitte alati muidugi). Nii et buduaarifotosid tehes saab minu klient pea alati igast pildist 2 versiooni – m/v + värviline. 🙂

    Eks see m/v piltide teema ole jällegi maitse asi. Suvel oli mul nt üks klient, kes pildid kätte saades ütles, et ma m/v pilte juurde teeks. Kuigi minu meelest ei andnud see piltidele midagi juurde, pigem vastupidi (suvised heledad pildid aasal). Tema lihtsalt eelistas m/v pilte. 🙂

    • Olen mõne fotograafi tööde puhul täheldanud, et annabki pildid nii värvilisena kui must-valgena. Samas jah, oleks mul ka kliendile üle anda vaid 15-20 fotot, siis poleks probleem topelt teha. Sest ega must-valge tähenda, et lihtalt tõmbad värvid maha ja kogu moos 😀 Vahel vajab must-valge isegi rohkem töötlust kui värviline (nagu seda “no makeup” meiki on kohati raskem teha kui fotomeiki :D).
      Aga jah, fotode arv kliendile on üldse omaette teema mis väärib pikemat postitust.

      • Jaa, seda küll. Kõiki pilte duubeldada ei jaksa. Minu kliendid saavad ka enamasti ikka kõvasti rohkem kui 15-20 pilti, sellepärasti lmselt on ka topelt töötlusvariante väga vähe, kui üldse. 😀

        Ja kui m/v töötlusest juttu on, siis võiksid millalgi ka selleteemalise õpetuse/video teha. Ma proovin pidevalt erinevat moodi m/v pilte teha, aga ei leia seda õiget stiili, mis meeldiks ja sobiks.. 😀

        • Hmm… võib-olla teengi. Varsti peaks vist uus arvut ka saabuma, seega proovin meelde jätta. Samas soovitan selles osas paaaalju uurimitööd netis teha ja tutvuda teiste fotograafide töödega. Ega ma ka päris ise selle stiili peale tulnud 😀 Nägin, kohandasin ja tegin enda versiooni.

Lisa kommentaar

Close