Iga päev võtan lahti nii selle kui ka tavablogi (link) ning justkui tahaks alustada kirjutamist, aga mitte midagi ei lähe lõpuks avalikustamiseni. Selles blogis pole asi isegi mitte kirja pandud tekstis, vaid just piltides, sest MA EI SUUDA VALIDA (ning siis mu loogika leiab, et null pilti on parem kui trobikond pilte :D)!

Seda heidetakse mulle lähedaste poolt pidevalt ette, et annan liiga palju fotosid üle ja teen sellega enda elu palju raskemaks. Noh, mitte halvas mõttes – eks ikka sellepärast, et ma ei peaks nii pikalt iga sessiooni töötlema ning saaksin kiiremini kõik tehtud. Ma täiesti mõistan seda loogikat. Võin küll päevas 1-2 sessiooni ära töödelda, aga sama palju sessioone ka lisandub iga päevaga juurde.

Olen ilmselgelt emotsioonide otsija ning seetõttu pole ka suurem asi koonerdaja fotode arvuga kui nende emotsioonide tekitajaks on kaamera ees lapsed. Ei ole mul südant neid pilte vanemate eest varjata ning samuti ei võta nende fotode töötlus üldiselt väga kaua aega. Jaaaaa siis annangi üle jälle metsiku hunniku fotosid (noh, metsik hunnik on ka suhteline mõiste).

PS! Fotode arv sessioonil sõltub ka paljusti sellest kui palju on inimesi (ennekõike lapsi), kas sessioon on vabas õhus või stuudios, sest paratamatult mida rohkem on ruumi, seda rohkem ma lõpuks nende laste järel lihtsalt jooksen ja pildistan nende toimetamisi.

Eks siin räägi ka muidugi minu enda ebakindlused, aga ma ei suuda valida mingit konkreetset arvu fotosid, eriti kui see number peaks olema päris väike (a la 25 fotot tunnisest sessioonist). Leian, et maitsed on nii erinevad ja olgugi, et klient ilmselt ikka usaldab mind, et ma tõesti annan enda nägemise järgi parimad fotod temast ja tema perest üle, siis miski jääb alati mind närima, seega minu lahendus – anna lihtsalt rohkem pilte!

Muidugi huvitav on hetkel pildistada vana kaameraga filmile. Uiiii kuidas ma üritan IGA KAADRI teha kui PARIMA kaadri üldse, sest fotod on filmilindil loetud arv. See omakorda annab juba alust uuele teemale, et kui palju peaks üldse sessiooni aeg pilte tegema (seda ma küll ei hakka kirja panema postitusena :D)?!

Ma armastan fototöötlust fotograafia juures kõige rohkem, mulle meeldib iga foto kallal nokitseda ning kui on mida pildistada, siis seda enam ju tahaks need fotod ka nö ellu äratada.

Muidugi vaatan enda pilte tänaseks päevaks palju kriitilisema pilguga kui aasta tagasi (isegi kui 2 kuud tagasi), seega kindlasti on valik mõnes mõttes väiksem. Sest kui varasemalt andsin näiteks üle pildi millel fookus ei olnud just kõige parem, aga emotsioon oli lihtsalt niiiiii hea, siis õige töötluse puhul leidsin, et “käib küll” (siin muidugi mängisid rolli ka kaamera ja objektiiv, sest mu vana objektiivi ei saa ligilähedalegi võrrelda uuele… noh tänaseks juba aasta vanale). Nüüd, mida aeg edasi, seda vähem sellist asja juhtub. Muidugi on emotsioonid hindamatu väärtusega, aga kui on ikka fookus paigast ära, siis läheb pilt prügikasti (uskuge mind, alustava fotograafina arvad teisiti :D).

Seda konkreetset postitust kirjutades ei mõtle ma mitte ühtegi teist konkreetset fotograafi, vaid räägingi miks ja kuidas mina asju teen. Mul on hea meel, kui fotograafid ongi võimelised üle andma täpselt kindla arvu pilte, aga mina selline fotograaf ei ole ning ausalt öeldes ei näe, et see ka lähiajal muutuks. Olen mõelnud ka näidisgalerii tegemisele kus klient valib välja näiteks soovitud 40 fotot ja ülejäänud fotod saaks juurde osta… aga see on hetkel vaid mõtteks jäänud ja praktikas ei taha veel katsetada.

Pigem rõhutangi alati enda fotosessioonidel (õige oleks öelda, et aega broneerides ja asju läbi rääkides), et ooteaeg võib küll nädal kaks pikem olla fotodel (suvel näiteks 3-4 nädalat vs sügisel 1-2 nädalat), aga selle tulemusena ma ka ei ole nii kinni fotode arvus. See on vähemalt minu loogika ja suhtumine piltidesse ja leian, et see ka toimib minu jaoks.

Ning kui minu üle antavate fotode arv peaks muutuma väiksemaks, siis ilmselgelt annan sellest ka teada ja teen juba uue postituse kui kriitiline ma “nüüd” olen võrreldes selle sama postitusega. Aga kasvõi see viimane pilt teost… oli vaja noh 😀