Möödunud nädalavahetus oli ideaaaaalne aeg sügispiltide tegemiseks. Ning seda head võimalust kasutasime ära ka enda perega ning tegime üle pika aja jälle perepilte. Mäletan, et eelmisel aastal läks kuldne sügis kuidagi eriti kiiresti mööda ehket ühel hetkel oli kõik roheline ning järgmisel hetkel vedelesid lehed maas ning kõik oli mudane.

Isiklikust kogemusest leian, et fotograafidel on üks suur häda – nad ei jõua kunagi ise kaamera ette. Rääkimata siis veel perepiltide tegemisest. ENDA perepiltide! Ikka on kaamera ees kas mees lapsega või mina lapsega, aga mitte kunagi kolmekesi (va jõuludel kui me oleme siiani suutnud end siiski üles rivistada).

Kevadel oli mul suur plaan suveks fotograaf otsida ning perepilte tegema minna, aga üks halb sündmus teise järel mattis need soovid maha ning pildid jäid tegemata. Tuli välja, et tegelikult oli maru raske ka leida seda õiget fotograafi. Lehitsesin nii paljude andekate inimeste lehti läbi, aga sama palju ka neid, kelle käekiri oli ikka väga kirju ning tekkis pigem küsimus, et millised fotod mina siis enda sessiooni järel saan?! Lõpuks olin vist rohkem segaduses kui alustades.

Ainsaks südamesooviks on mul jõuda äkki järgmisel sügisel/talvel Paul Meiesaare jõulustuudiosse. Mis on natuke irooniline, kuna mulle tegelikult ei meeldi värvilistele piltidele juurde lisatud grain, aga vot Meiesaare fotodel meeldib. Täitsa tunnen, et tema on meie fotograaf… ainult, et millal 😀 😀