Mäletan aega, kui fotode tegemine oli minu jaoks lihtsalt mälestuste kiire talletamine. Klõps ja valmis. Mis alati muidugi ei tähendanud, et pilt oli kohutava kvaliteediga ja seda kuskil näidata ei kõlvanud, aga mingit kunsti ei üritanud ma küll kunagi teha. Kõige rohkem on mul muidugi kahju, et fotograafia mind nii palju ei paelunud kui mu enda väikemees päris pisike oli. Oh kuidas oleks saanud end beebide pildistamisel igapäevaselt arendada. Kõik pildid olidki lihtsalt klõps ja valmis. Nüüd on kõik kaugel sellest ajast kui iga pilt oli “k&v”.

Tunnen, et olen fotograafiaga jõudnud sinna punkti kus pea iga klõps on eelnevalt läbimõeldud. Kui päris alguses hakkasin fotosessioone tegema, siis sain tunnisest sessioonist vabalt ca 900 pilti (kui lapsi oli sessioonil üks või rohkem, võis see arv olla koguni 1200+). Kogu aeg käis klõps-klõps-klõps, vahepeal vaat et mõtlematult. Muidugi sellel ajal oli mul ka seda vaba aega rohkem, et neid pilte rahumeeli hiljem sorteerida.

Osaliselt oli see kindlasti tingitud sellest, et mõni asukoht ei kõnetanud mind, kuid kuna tol hetkel paremat kohta ei osanud ehk välja mõelda, tegin igaks juhuks “halvas” kohas rohkem. Tegelikult ei oska ma seda kõike ilmselt väga hästi sõnastada. Toon näite: klient näitab kohta, kus soovib pildistada. Hakkan siis pilte tegema, aga asukoht ei ole mu enda arust kuigi inspireeriv. Näen, et fotod ei ole midagi erilist, aga ikkagi pildistan edasi. Isegi klient ei pea näitama kohta, mõnikord klõpsutasin lihtsalt, sest midagigi pidi ju tegema. Arvasin, et ma parem teen pilte edasi, selle asemel, et seda õiget kohta edasi otsida (arvasin, et raiskan aega). Peamiselt klõpsutasin metsikult selle pärast, et ei tahtnud ühtegi momenti maha magada.

Tänaseks päevaks teen tunnise sessiooni vältel (eeldame, et ühtegi väikelast pole) maksimaalselt 600 fotot. Seda kõike tänu sellele, et olen üha julgem juhendamises. Nüüd julgen kliendile öelda kui mõni poos või asukoht ise ei sobi. Uskuge või mitte, aga olid ajad kui ma seda tõesti ei julgenud öelda. Tegin paar(kümmend) klõpsu edasi ja siis ütlesin, et proovime nüüd midagi muud. Enam ei ole tühja klõbistamist, kui tean, et need fotod konkreetses kohas mind ei kõneta.

Päris alguses toetusingi sellele, et “küll pärast nad heaks töötlen”. Heaks siis selles mõttes, et nendesse mingi võlu sisse tuua, mida ehk alguses läbi kaamerasilma ei osanud üles leida. Nüüd teen pilte selle mõttega, et järeltöötlus vaid võimendab seda tunnet, mida näen sessiooni vältel pilte tehes.

Järgnev sessioon oli minu jaoks tõestuseks, et “mõttetut kraami” on mu piltide hulgas üha vähemaks jäänud. Pilte oli vist koguni alla 500 (arvestades, et oli kolm inimest ja koer), aga samas ei olnud nende seas ühtegi asukohta, kus mulle ei oleks meeldinud pildistada (ja kui ei meeldinud, siis ütlesin ja liikusime mujale).

PS! Aitäh kõikidele, kes broneerisid endale fotosessiooniks aja Tallinnas! Nagu juba Facebook‘is kirjutasin, siis rohkem broneeringuid oktroobrikuu lõppu vastu ei võta. Küll aga olen pealinna tulemas juba novembri lõpus ja siis eelistaksin tulla kõikidele koju pilte tegema (hea ilma puhul saame muidugi ka õues). Seega võite mulle juba julgelt teada anda, mis kuupäevadel tahaksite novembris mind pildistama kutsuda.

PPS! Elvas olen aga enne 20. oktoobrit olemas ja valmis minema pildistama (ja pärast 30. oktoobrit samuti).