Sillega kohtusin esmakordselt eelmisel suvel, kui ta palus mul enda perekonnast pilte teha (link). Täitsa hämmastav isegi mõelda, et see oli alles üks suvi tagasi kui hakkasin natukene rohkem unistama, et ühel päeval võiksin enda kohta öelda fotograaf.

Ühel hetkel tuli sõbrannaga jutuks see vana hea teema, et kes on ikkagi hobifotograaf ja kes nii nimetatud päris fotograaf. Erinevates fotograafia teemalistes gruppides on ikka seda küsimust tõstatatud ning mitte kunagi ei jõua keegi sellel teemal ühisele arvamusele. Seega kutsugu siis igaüks end täpselt nii nagu heaks arvab. Ega see kellelgi tööd ju vähemaks võta, kuidas keegi end nimetab. Mina lihtsalt ei oska endale muud ametit küll külge panna, sest kui ma ei ole fotograaf… siis ma ei tea kes ma olen 😀

Minnes aga tagasi Sille juurde, siis oli see meil lausa kolmas ühine pildistamine. Nagu alguses ütlesin, oli meie esimene ühine sessioon koos tema perega. Teiseks sessiooniks võttis ta vahetult enne aastavahetust kaasa enda noormehe (link) ning kolmandale sessioonile tuli üksinda. Nimelt sai ta äsja 20 ning sellepuhul tegimegi ühe tavapärasemast pikema sessiooni.

Sain küll esimest korda välku katsetada (kellegi peal, kes polnud mu elukaaslane või sugulane), aga see ei tulnud just kõige paremini välja. Vajab see riistapuu veel katsetamist.