Ma pole vist iial nii paljude piltidega postitust teinud, aga lõpuks ometi on see teie ees! Nagu ma paar nädalat tagasi kirjutasin (link), andis kogu sellele sessioonile inspiratsiooni Brandon Woelfeli looming, kes on kohe kindlasti üks mu lemmmmmmikuid! Tema loomingu saaks kokku võtta vist paari märksõnaga: tulukesed, tossupommid, hämar valgus. Ja sellest kõigest me sõbrannaga ka lähtusime.

Kõige esimesena asusime katsetama tossupommidega. Ütlen kohe ära, et mida pikema ajaga on tossupomm, seda parem. Eriti kui sul pole absoluutselt aimugi, mis sellega ette võtta. Olen küll paaril korral seda kasutanud, aga alati on mul olnud keegi kolmas juures, kes selle tossutamisega tegeleb (mitte modell ise). Samas ära see meid ei hirmutanud ja tulevikus tahame veel neid proovida.

Minu õppetund tossupommiga? Ära kasuta seda tuulises kohas. Mereääres tehtud piltidelt on kenasti näha seda “tossu”, mis kohe eriti kiirelt meie juurest minema lendas. Samas võiks ju arvata, et oleks pidanud loogiliselt selle peale juba seal tulema, aga vot ei tulnud 😀

Seejärel hakkasime katsetama tulukestega. Nende piltide teostamist ootasin ma kõige rohkem. Muidugi tuli meile ette rohkem kui üks takistus. Esiteks tegime endi elu keeruliseks, et sõitsime päikesega võidu ranna poole. Iga minut autos, tähendas üha vähem valgust pildistamiseks. Ja kuigi fototöötlus on imeline asi ja on pärast suureks abiks… siis päris pimedas pildistamisel (ja metsiku tuulega) läheb fookus natukene rändama.

Esiteks võiks keegi kolmas sellise pildistamise juures abiks olla, et ikka megahästi pildid teha. Kuna ma pildistasin enda sõbrannat, mitte kedagi võõrast, siis julgesin talle ka need pildid üle anda, mida ma ehk kliendile ei näitakski (et fookus pole 100% see, mis peaks olema). Hämaras valguses oleks hea, kui keegi saaks näole lisavalgust näidata, et fookus paika saada. OLEKS olnud soojem JA tuulevaba ilm, oleks me ka kahekesi väga hästi hakkama saanud. Lisaks kadus valgus nii kiiresti, et me tõesti kiirustasimegi. Ning pange nüüd ise kogu see kompott kokku ja tulemus ongi teie ees 😀

Rääkides aga positiivsest (mida see kogu sessioon tegelt oligi, kõik muud olid väga head õppetunnid, mida tulevikus teisiti teha), siis andis see sessioon mulle nii palju uut hingamist juurde ja tahet katsetada veidi teistmoodi värvidega. Tihti jään ühte töötlemisstiili kinni, et endal hakkab ka igav. Seega oli hea midagi hoopis teistsugust teha, aga samas andis see ka palju mõtteid juurde, kuidas näiteks stuudiopiltides ka midagi teistmoodi teha (kasutan nüüd neid tulukesi ju ka stuudios “pimedas” pildistamisel).

Ning kui meil lõpuks külmast täiesti siiber sai, läksime tagasi alguspunkti. Tegelikult tahtsime kasutada ka säraküünlaid, aga kuna täiesti tavalised olid poest otsa saanud, olid meil need tähe ja südame kujulised… aga need ei tahtnud mitte kuidagiiiii põlema minna (lisaks veel tuul, kuigi üritasime varju teha)!!!

Selleks ajaks oli aga täitsa kottpime (kell oli vist 6) ning ilma tulukesteta polnud enam mingit mõtet pilte teha proovida. Küll aga töötasid need ka nii näo lähedale tuues väga hästi pildi üleüldise meeleoluga ja samas valgustasid piisavalt ka nägu. Kuigi jah, nii pimedas pildistamisel peab arvestama, et ISO võib ikka tugevalt olla 1000 kui mitte 1250 (mis mul enamasti see ka oli). Kui inimene püsib kenasti paigal, aitab valgust juurde tuua muidugi ka väga aeglane säri.

Kõige enam aga leian, et ma pidin lihtsalt üle saama sellest hirmust, et need pimedas tehtud pildid ei saaaaagi välja näha sellised “tüüpilised minu stiilis fotod” ja ma pidingi võtma neid kui täiesti uues stiilis tehtud pilte. See hirmutaski, et kuidas ma need pärast normaalseks töötlen, aga nii kui olin vabaks lasknud enda hirmu ja hakkasin katsetama värvidemängu – mäng muutus!

PS! Kui teed hämaras (või pimedas) pilte, aitab müra vähendada Lightroomis ka “noise reduction”, mis asub detailide all. Sellel pildistamisel oli mul see vist lausa 40 peale pandud.

Sellel pildil on välja toodud foto enne töötlemist, keskel juba töödeldud pilt ning lõpuks pärast “noise reductionit” (müra vähendamist). Kliki pildile, et suuremalt näha!

Need viimased pildid lõpetavad ka selle postituse. Toon lihtsalt näiteks juurde foto enne ja pärast töötlust, mis oli minu jaoks oi kui suur katsumus. Ma lihtsalt ei teadnud kuidas neid väga toodelda, sest tõesti, võimalused olid mu jaoks piiratud. Ennekõike kuna müra hakkas juba liiga-liiga suureks minema (ka müra vähendamisega).

ISO 2000  f 1.8  1/50sek

Kui sul on taolise sessiooni pildistamise kohta küsimusi või soovitusi, siis kirjuta mulle kindlasti 🙂 Ja oiiii kuidas ma tahaks taolist sessiooni talvel juba teha!