Kirjutasin paari sõnaga tavablogis enda viimasest pildistamisest (link) ja otsustasin, et see vajab eraldi postitust ka selles blogis. Kuigi enda esmaste emotsioonide jagamiseks sobis sellest kõigest sinna kirjutada, tunnen, et tahan ikkagi palju detailsemalt sellest kogemusest pajatada.

Greenscreen (edaspidi GS) ei ole minu jaoks teab mis uudset. Olen sellega kokku puutunud nii ülikoolis õppides kui ka eraldi ise uurides, kas see oleks midagi, mis mind huvitaks. Seda aga kõike veel sellel ajal kui keskendusin pigem filmile kui fotograafiale. Muidugi oli minu rõhk pigem dokumentaalidel, sest kui mina näiteks mõtlen sõnale GS, mõtlen automaatselt märulifilmile. Dokumentaalides üldiselt GS‘i nagu väga vaja pole. Kord vaatasin mingit poolikut varianti Wolverine‘ist kuhu pooled efektid polnud veel juurde lisatud ja ohjessand kui lahe see oli 😀 Film ise oli muidugi poolik, aga näha just seda kuidas kõik on ilma arvutimaagiata – ülilahe!

Seega olin päris sillas kui Jaak mulle kirjutas (link) ja pakkus välja võimalust talle Tallinnasse appi tulla GS‘iga pildistama.  Täpsemalt siis Tallink Megastar laeva avasõitu, kuhu saime üles panna enda fotonurga. Eks alguses ikka pabistasin, et issand mis GS, sest ma ei ole ju elusees selle taustal reaalselt pildistanud, spets tausta lisanud spets programmis ja muud jutud… Siis aga selgus, et minu töö on reaalselt ainult pilti teha (ja noh, stuudio üles panek jne).

Jaak ehk härra Vunts pakubki sellist fototeenust, et tuleb enda GS stuudioga kohale, eelnevalt on ta valmis teinud vastavalt üritusele sobiliku(d) taustad, mille hiljem siis arvutiga juurde lisab. JAAA pildi saab kohe kätte! Megastari üritusel oli inimestel võimalus valida lausa kuue erineva tausta vahel. Kes soovis laeva, sai laeva, kes hoopis poe ees pilti – sai selle. Isegi oli võimalus panna taustaks rokk-kontserdi publik ehket oled ise megastaar.

Stuudio ise on küllaltki lihtne – puhas taust ja neli välklampi. Kaks suunatud taustale ja kaks modelli(de)le. Kohati tekitas minu jaoks paanikat ja muret kui suurem grupp tahtis koos pilti teha. See ei olnud selline koht kus jääd sisimas mega rahulikuks (väliselt aga küll!), sätid ja timmid seal kõiki. Võib-olla oleksin pidanud sellele rohkem rõhku panema, samas sellisel üritusel tahad ju isegi pigem hops-hops pildi ära teha ja edasi liikuda. See ei ole selline tavaline ühe tunnine sessioon, kus palud kliendil natuke siit ja natuke sealt enda lõuga kergitada. Taaskord – ehk oleksin pidanud rohkem vaeva nägema sellega. Võib-olla kui uuesti selline võimalus tuleb, saan üle enda hirmust, et “kõigil on ju kiire”. Ma ausalt kardan seda isegi tavasessiooni aeg, et mis mõttes ma nii palju seda sättimist teen. Samas pärast on see sättimine oma asja väärt.

Seega kokkuvõtvalt oli minu roll sellel üritusel tegelikult päris väike. GS‘iga pildistamisel läheb suurem osa vaevast ikkagi fototaustade kujundamisele. Kui stuudio on õigesti paika sätitud (valgustus!) ja testpildid korralikud, siis polegi muud kui “klõps ja valmis”. Õige valgustuse korral ei ole vaja hakata ka mingit suuremat Photoshop‘i teostama, seega lähebki enamus energiast ikkagi foto paika sättimiseks juba arvutis. Taolisel üritusel pole PS‘iks tegelikult ka aega. Ainus “häda” on siis, kui keegi tuleb kohale rohelises särgis. Meile tuli õhtu jooksul vaid üks inimene nii kaamera ette ja loomulikult oli ta üks esimestest (ja pärast teda oli kohe pikk saba ootamas).

Laeval lahutasid inimeste meelt miimid, kes tulid ka meie kaamera ette poseerima. Siin siis üks näide milline oli originaalfoto ja milliseks muutus foto pärast taustade lisamist.