Olen alati olnud planeerija. Mulle meeldib tegutseda kindla kava järgi, tahan teada kus mis on ja olla teadlik erinevatest võimalikest variantidest. Kui mulle miski ei sobi, siis tahan teada kas mul on võimalik seda muuta, kuidas võimalik ja kui ei ole võimalik… tahan sellest ka teadlik olla.

Plaanide tegemine tagab aga veel midagi – varuplaani! Vähemalt mina mõtlen alati mitu sammu ette ja proovin arvestada ka plaani B ja plaani C’ga. See on enamasti tähendanud seda, et mul on näiteks lisaks põhikaamerale kaasas enda vanem kaamera, lisa objektiiv või mõneks muuks juhuks näiteks reflektor.

Kuni eelmise laupäevani võin vist öelda, et mu plaanid on läinud küllaltki plaanipäraselt. Eks ole ikka juhuseid kui ei ole arvestanud näiteks vihmasajuga, aga siis on hoopis kliendil vihmavari kaasas (ja ma selle enda kätte võtan :D) või päästab pildistamise mu enda reflektor (varjuks). Laupäeval juhtus aga see, et mul ei olnud varuplaani.

Läksin pildistama FC Elva hooajaalguse pressiüritust ning 15 minutit enne algust MURDUS mu välk kaamera otsast ära. Kui nüüd järele mõtlen, siis ta logises seal juba varem. Mingil veidral põhjusel läks see logisimine mul alati pärast sessiooni lõppu meelest ja nii jõudiski kätte see eelmine laupäev. KRÕKS!

Olin täitsa ahastuses, sest eks ma oleks saanud pilte teha ka kaamera enda küljes oleva välguga, aga see pole sama (kuigi jah, muud ei olekski üle jäänud). Päris aus olles, siis ei tulnud ma tollel hetkel isegi mitte selle peale. See oli välistatud mu jaoks. Aga õnnnnnneks oli meeskonna tehnilise poolega tegeleval mehel kaamera ja välk olemas, loomulikult kodus, mille ta mulle kiirelt ka ära tõi. Üle 5 aasta kasutasin jälle Canonit ehket võite ise arvata kui suur oli mu enesekindlus kui 5 minutit oli ürituse alguseni aega.

Tegelikult tahan ma selle postitusega öelda lihtsalt seda, et ämbreid tuleb paratamatult ette ja alati ei saa neist mööda põigata. Vahel astudki sisse. Mina astusin ka. Palju olulisem on kogu asja juures ilmselt see, kuidas sa käitud selles olukorras. Tahaks eeldada, et ma liiga dramaatiliselt seal ei nutnud (ei, ma ei nutnud :D), aga  korraks oli küll selline tunne, et viskaks käed õhku ja jookseks kaugele ära. Uue välgu ostsin 2 minutit pärast ürituse lõppu ja juba on see minu poole ka teel.

Ehket olgu see meeldetuletuseks kõigile, et ole alati valmis ükskõik milleks. Minule on see meeldetuletuseks, et olen natuke kaugele läinud enda esialgsest visioonist enda fotode osas. Praegusel hetkel sõltungi väga-väga mitmest tehnilisest asjast, et enda fotosid teha. Kuidagi ühel hetkel hakkasin katsetama ja nüüd nagu enam… ma ei taha öelda, et ei oska, aga ma ei taha nendest loobuda. Samas kui nad kõik järjest katki lähevad (lisavalgus kusjuures läks ka kord KESET PILDISTAMIST katki), siis äkki on see vihje universumi poolt?

Loodan, et teile vahelduseks meeldis lugeda sellist teistmoodi postitust. Olen algusest peale rääkinud, et see ei ole siin ainult minu portfolio, vaid tahan tõesti rääkida enda kogemustest ja õppetundidest. Ning see oli üks nendest. Ja kui te arvate, et ma edaspidi lähen pildistama ainult ühe välguga, siis te eksite 😀 (vana välk töötab, lihtsalt seda ei saa enam kaamera peal kasutada, vaid kõlbab lisavälguna saatja peale).

PS! Lisaks ootan teie soovitusi järgmiseks Lightroom tutorialiks 😉