17-50 / 90 / 70-200

Nagu juba varasemalt kirjutasin (kuigi seda vist enda tavablogis), olen tükk aega tundnud, et vajan enda ellu midagi uut. Selle “midagi uue” all pean silmas uut objektiivi. Vähemalt nii jäi mulle mulje, et see on mu elust puudu, kuna olen justkui igaviku pildistanud enda 17-50mm F2.8 Sigma objektiiviga.

Ärge saage valesti aru, olen täiesti sügavalt kiindunud sellesse objektiivi ja kui keegi minu käest nõu küsima tuleb, et tahaks midagi paremat kui enda KIT-objektiiv (vähemalt Nikonil on see 18-55mm 3.5-5.5F), siis Sigma 17-50 on minu arust the way to go.

Siin tulevad muidugi mängu igaühe enda kogemused, kui midagi soovitada on vaja. Tihti küsitakse minult, et aga äkki peaks ostma 18-300mm objektiivi, sest noh… 18-300 on ju väga suur vahemik ja milleks omada 2-4 erinevat objektiivi kui saaks olla all in one. Siinkohal tulebki mängu see, et mille jaoks sul objektiivi vaja on? Kui sa tead juba ette ära, et oledki vaid iseenda jaoks pildistaja – pereüritused, omalõbuks loodus, lapse spordiüritus, siis ma ausalt ütlen, et go for it! Iseasi kas selliseks tarbeks on üldse enam peegelkaamerat vaja, sest kuulduste järgi on ka vääääga häid hübriidkaameraid väga hea zoomiga, aga siinkohal minu jutt peatub, kuna ei oma hübriidi ja soovitan seda juba uurida poest spetsialistidelt.

Kui sul on aga siht kindlam ja tead juba ette, et soovid fotograafiaga natuke tõsisemalt tegelema hakata (või mis iganes muud põhjused), siis soovitan tõesti mõelda juba ette, et 2-4 objektiivi on normaalne, et kokku saaks 18-300mm (samas miks mitte ka lausa 12-24 vahemik või hoopis kuni 600mm’ni välja). Mulle tundub, et ma lähne juba enda algsest teemast välja, aga noh, kellel huvi, need vast loevad edasi.

Aga miks siis mitte all in one objektiiv? Minu jaoks vähemalt on asi ava suuruses. Ehket kui palju valgust laseb objektiiv sisse ja mida asjalikum on objektiiv, seda valgusjõulisem ta on ehket see väike märgistus “F” (ehket “F” on 2.8 või alla selle). Sellistel all in one 18-250/300 on F-stop enamasti alates 4.5. Sellega saab küll kenasti väljas lapse jalgpallimängu pildistada ja valgusküllases ruumis ka mõnda pidu, aga natukenegi hämaramates oludes jätab see pildid pigem liialt tumedaks ja vaja oleks juba lisavälku. Ja ma ütlen, et see asi läheb liiiiiga raskeks! Raskeks sõna otseses mõttes, et kätel hakkab raske kogu seda kaadervärki kaasas tassida. Ma üldse ei hakka siin rääkima kui raske on 600mm, aga antud momendil käib jutt pigem pereürituste jaoks vajaliku objektiivi soetamisest… hmm… kuidas mu jutt üldse siia jõudis täna?!?!?

Appi kui mööda ma juba triivin. Ühesõnaga – soovitan Sigma 17-50mm F2.8 objektiivi kui sa kuskilt alustada tahad. Ma tean, et paljud soovitavad lihtsalt 50mm ja eks siin tule mängu, et mida sa pildistad… aga mina ainult 50mm hakkama ei saaks, eriti stuudios kui on väikesed lapsed. Üleüldse tunnen end veidikene justkui lõksus, kui ma ei saa kaadrit laiemaks teha.

Ja lõpuks nüüd “teema” juurde. Tahtsin lihtsalt näidata kolme erineva objektiiviga tehtud pilte. Esimesed ongi tehtud minu hea ja ustava Sigma 17-50mm objektiiviga. Mõnikord on mulle hakanud tunduma, et vajan midagi uut ja et kas ta on hakanud mul ära väsima… aga siis tuli see sama tüdrukuteõhtu pildistamine kus valgus oli kohe algusest peale nii hea ja nii paigas… ja ma mõistsin, et olin vahepeal ehk natuke laisaks muutunud.

Laisaks selles mõttes, et toetusin liialt enda järeltöötlusoskustele. Miskipärast kartsin, et kui ma liiga palju klienti kohapeal sätin ja paigutan, et tal hakkab ehk ebamugav või tuleb kohmakas tunne või mis iganes muu häda (mis ma enda peas välja mõtlesin)… aga nüüd saingi aru, et just nimelt sellele pean ma rohkem rõhku hakkama panema. Erandiks jäävad ilmselt alati väikesed lapsed kes ei suuda paigalgi püsida.

Nii naljakas ikka, tead ju isegi, et valgus on PÕHILINE mis hea foto tõesti heaks teeb… ja nii päris ka ei olnud, et ma valgusele teistel sessioonidel rõhku pole pannud, aga kindlasti oli hea meeldetuletus see mulle endale, et tegelikult tõesti saab hea valgusega juba väga head pildid ka otse kaamerasse (kus järeltöötluses tuleb minimaalselt midagi veel juurde lisada).

Seekord Tallinnas olles otsustasin rentida Photopoindist Tamron 90mm F2.8 objektiivi. Tegelikult on mu salasooviks soetada endale Sigma ART 85mm või Nikkor 85mm objektiiv, aga (mitte, et ma metsikult otsisin) ei saanud sellist nii kiirelt kui tahtsin, seega valisin Tamroni. Ütlen ausalt, et Tamronit ma endale ei taha… aga isiklikust kogemusest ei oska öelda ühtegi asjalikku argumenti. See on umbes sama mu jaoks nagu Canon vs Nikon. Adidas vs Nike. Jne.

Tegemist on muidugi makro objektiiviga ja sain minagi targemaks, et makrodel ei saa F’i väga paika panna. Kirjas on küll F2.8, aga isegi kui sa selle paika määrad, muutub see ikkagi vastavalt olukorrale (mitte küll metsikult, aga ta ei jää paigale). Ega see mu elu oluliselt mõjutanud, aga lihtsalt see teadmine häiris mind ja seetõttu ka selle objektiivi järele edaspidi ei haara (proovin järgmisel korral ikka õige 85mm saada).

Samas maitse sain kätte, milleks hea 85mm võimeline on. Kuigi eks see fix objektiiv harjumatu ole. Mulle meeldib enda objketiivi kaugusvahemik ja häiriski, et ma pidin nii palju kliendist eemale jooksma, et saada soovitud kaadrid (sest keset sessiooni ei taha ma küll veel pidevalt objektiive vahetada). Aga siin tulebki mängu see, et võtame rahulikult, ärme torma ühest pildistamiskohast teise ja sätime klineti kuniks ideaalse pildi kätte saame. Mitte klõps siin-klõps seal-klõps iga nurga peal.

Ja siis see kurikuulus 70-200mm (Nikkor), mida kasutasin maikuus sõbranna pulmas. Lõpuks läks nii, et seda objektiivi kasutasin ma vaid ilupiltide tegemisel ja vahetult enne registreerimist peokoha pildistamisel. Kogu ülejäänud pidu kasutasin enda 17-50mm (hiljem ka välku lisaks) ja sellest täiesti piisas. Ilmselt oleks vahepeal võinud vahetada objektiive, et külalistest rohkem pilte teha lähedalt (ilma lähedale minemata), aga läks nagu läks. Pigem kartsin 70-200 pidevat kasutamist, et magan maha mõne hea hetke või see lihtsalt ei oleks kaadrisse mahtunud. Seega minu soovitus – kuula enda sisetunnet! Eks alati tasub proovida ka uusi asju, aga anna siis endale proovimiseks ka piisavalt aega.

Taaskord oli mul kahju, et mulle just see objektiiv kätte sattus. Kindlasti ei olnud see nii terav kui ta oleks võinud olla. Ega ta päris esimeses nooruses enam polnud, aga üleüldiselt ootan pikisilmi kui saaksin proovida 85mm ART’i, mis pidi oi kui selget pilti tegema. Ei, see ei teinud mulle uduseid pilte, aga ta ei olnud siiski nii terav kui ma enda vaimusilmas ette kujutasin.

Üleüldiselt oli see nii kobakas ja raske, et minu esialgne soov osta endale just nimelt vahemikus 70-200 (või midagi sellist) objektiiv, haihtus täielikult. Mul ei ole sellist objektiivi vaja. Vähemalt praegult mitte. Hetkel nüüd mõtlen, et võib-olla ikkagi oleks see hea, sest siis saaks perepildistamistel mina olla kaugel eemal ja perekond toimetab omaette (selleks, et kogu pere saada peast jalatallani pildile, oleks vaja ikka piisavalt eemal olla)… aga ausalt – mulle ei meeldi klientidest nii eemal olla 😀 Eks see bokeh ole jah kena nendel piltidel, aga hetkel olen enam kui kindel, et kui peaksin uue objektiivi ostma, saab selleks olema fix 85mm.

Siia lõppu lisaksin ka väikese sniikpiigi, mida minult oleks võimalik enda piltide jaoks tellida. Ennekõike on see mõeldud ikkagi pulmapiltide üle andmiseks ning kõik pulmad / registreerimised, mis on üle 2 tunni, on selline karbike (komplekt) hinna sees. Karp tuleb ikkagi personaalne iga pulma meeles pidades. Karpide valmistajaks on imeosav handMADEbyMERIT (link).

Kui sa nüüd siia lõppu jõudsid, siis millist objektiivi sa ise kasutada eelistad? Millist uut soetada soovid? Mida soovitad?

← Previous post

Next post →

3 Comments

  1. Minu reaalne kogemus kahe aasta pildistamiskogemuse pealt: kui on fix, siis oled sunnitud erineva tulemuse saavutamiseks palju ringi siblima, aga see on ainult ja ainult hea. Miks? Sest kui olen olnud mugav ja kasutanud pikka suumi – no mul on näiteks kit-objektiivina kaasas 18-105mm, lisaks üks Tamroni 18-200mm – siis on pildid enamasti ühe ja sama nurga alt, ainult natukene lähemale suumitud ja siis jälle üldkaadrid. Kui on aga fix kasutuses (mul on 35mm hetkel), siis on tulemus palju mitmekesisem kaadrite mõttes.

    Mu lemmikobjektiiv on poolkaadrile mõeldud Sigma Art 50-100mm. Hirmkallis, aga jätab ruumi nii suumimiseks kui ka ringi jooksmiseks, samas ei muutu pildistades liiga mugavaks ka. 🙂

    • Egle P.

      Minu lemmik on ka see Sigma Art 50-100. On küll üsna kallis ja päris raske, aga igati oma hinda ja minu musklite kasvatamist väärt! 😀

    • Fotail

      Selles osas nõustun täielikult, et zoomiga obje teeb kohati mugavaks… aga kui üldse üks asi mulle fotograafiatundidest meelde jäi, siis see, et fotonurkasid on vaja vahetada iga kord kui sisse/välja zoomid. Ehket iga kord kui rohkem zoomid, liigud natuke teise kohta.

      Ma üldse ei mõelnudki selle 50-100 peale. Jessas tõesti. Hind on ju vaat et väga sarnane 85mm. Dsis… nüüd on jah kindlapeale minek vist hoopis sellega. Kunagi 😀

1 Pingback

  1. FOTAIL

Lisa kommentaar

Close